Ohutu käitumine ujumisel

Teades neid punkte, saab igaüks jälgida ka lähikondlaste ja kaaslaste ohutut käitumist ning vajadusel neid ka korrale kutsuda. Esmapilgul võib tunduda, et neid reegleid on väga palju, kuid lähimal vaatlusel moodustavad nad terviku, mida ei ole raske mõista.

1. Tea oma ujumisoskust

See, kuidas keegi hindab enda ujumise oskust on väga individuaalne. Sel puhul on oluline, et inimene ei ülehindaks ennast. See võib viia õnnetuse tekkeni. Täna on Eestis olemas ujumise oskuse kokkuleppeline definitsioon ja kui inimene suudab selle sooritada, siis saab ta ka vees hakkama. Unustada ei tohiks, et ujumine basseinis ja avavees on erineva iseloomuga ja oma ujumise oskust tuleks proovida mõlemas.

Hüppa sügavasse vette, uju 100 m rinnuli, sukeldu ja too käega põhjast ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades 3 minutit, seejärel uju 100 m selili asendis, välju veest

2. Vali ujumiseks selleks ettenähtud koht

Kõige turvalisem on kindlasti ujuda avalikus supelrannas. Seal on kontrollitud veepõhi, tähistatud ujumise ala, mõõdetud vee ja õhu temperatuur, signaallippudega on markeeritud olukord vees ja ohutust tagab rannavalve.

Kollane lipp – vee temperatuur on 16-18 ͦC, veekogus on laine, vähese ujumisoskusega inimesed võiksid jääda kaldale

Punane lipp – ujumisakvatoorium peab olema tühi.

Lisaks avalikele supelrandadele on loodud ka ujumiskohad. Need on selleks ettevalmistatud kohad veekogude kallastel, kus inimestele on loodud tingimused vette minekuks. Näiteks on seal hooaja alguses kontrollitud veepõhi, paigaldatud on ohutuspost ja riietuskabiinid. Sellises ujumiskohas puudub aga rannavalve teenus ja markeerimata on ka ujumisala poidega.

Ujumiskohta on võimalik rajada ka ajutiselt, näiteks lastelaagrites või juhtudel, kui vette planeeritakse suurem seltskond inimesi. Saamaks olukorda vees kontrolli alla, selleks tuleb teha teatud ettevalmistused:

• Kontrolli planeeritava ala põhi – selleks tuleb kogu planeeritav ala läbi vaadata, kasutades selleks veekiikarit või selle puudumisel veekogu põhi lihtsalt läbi kõndida. See on vajalik selleks, et avastada kõik objektid, mis võivad ujujaid veekogu põhjas ohustada.
• Markeeri vette mineku piirkond kaldal – see on vajalik selleks, et hoida kontrolli all ranna ala. Kui jätta see markeerimata, siis võib vettemineku ala kasvada kontrollimatult suureks ja sellega koos kasvab ka vees olemise piirkond. See viib aga selleni, et olukorra kontrolli all hoidmine ujumise ajal on väga raske, kui isegi mitte võimatu. Parim viis kaldal ala markeerimiseks on kasutada lippe, mis on selleks eelnevalt ette valmistatud.
• Markeeri ujumise ala vees – selleks tuleb kasutada kas spetsiaalseid poisid või nende puudumisel, valmistada need ise. Selleks on vaja tühje plastpudeleid või –kanistreid, mis tuleks värvida erksa värviga üle. Nende külge tuleb kinnitada nöör ja nööri külge raskus. Vee sügavus ujumisalas peab olema selline, et kõige lühema ujuja pea peab jääma veest välja, kui jalad on põhjas. Suurim sügavus ei tohi ületada 150 cm. Kui grupis on väga erineva pikkusega ujujaid, siis tuleb poide liini lihtsalt liigutada sügavama ja madalama vee vahel. Veetemperatuur peab olema avavees vähemalt 18℃. Sellises ajutises ujumise kohas kehtestatud reegleid peab tutvustama kõikidele asjaosalistele.
• Ära mine vette, kui oled joobes - see on väga halb mõte ja seda peaks vältima igal võimalikul juhul. Joobes olekus tekkiv koordinatsiooni häire võib viia vees ollas fataalse veani. Tekib vee ootamatu aspiratsioon ja selle tagajärjel uppumine. Nii nagu ise ei tohi joobes olles vette minna, nii ei tohi lubada vette ka oma sõpru ja kaaslaseid, kes on joobes.
• Ära hüppa vette, vaid mine vette - seda tasuks meeles pidada, kui ollakse veekogu ääres esimest korda. Vältimaks vastu põhja hüpamist või vastu veealust võimalikku objekti hüppamist, tuleb eelnevalt käia vees ja veenduda hüppeala ohutuses. Vastu põhja hüppamine on võimalik siis, kui vesi ei ole piisavalt sügav. Kui vette hüpatakse pea ees, siis tababki veekogu põhja inimese pea. Selle tulemuseks võib olla pea haav aga halvemal juhul ka lülisamba murd, mis võib viia hüppaja surmani või invaliidistumiseni. Kui ujulates või avavee ääres on hüppamist keelavad sildid, siis tuleb nendest kinni pidada, sest vee sügavus ei ole piisav. Objektid veekogu põhjas võivad olla looduslikud või inimtekkelised. Looduslikud on selles võtmes näiteks kivid, puutüved vms. Inimtekkelised aga kõik need, mida inimesed suudavad vette vista, olgu siis selleks pargi pink või prügikonteiner.
• Ära uju täis kõhuga - täis kõhuga ujumine ei ole meeldiv, sama kehtib tegelikult iga spordiala kohta. Lisaks tasub teada ka väidet, et seedimise ajal koguneb inimese veri seedeelundkonda ja seeläbi jääb seda vähemaks lihastes. Vere ülesanne organismis on transportida hapnikku ja toitaineid lihastesse, antud olukorras ei ole verd aga piisavalt, mis omakorda viib ka hapniku ja toitainete vähesema hulgani. Tulemuseks võib olla lihaskramp, mis reeglina tekib esmalt jalalihastesse. Lihaskramp piirab tugevalt lihase sooritust ja jäseme liikumist, tegemist on valuliku nähtusega ja krampis olevat jäset ei ole enam võimalik liigutada. Selline olukord võib vees muutuda eluohtlikuks. Lihaskrambist vabanemine ujudes ei ole lihtne, krampi läinud lihast soovitatakse venitada ja masseerida. Iseenesest ei ole see nõuanne keeruline, kui seda sooritada kuival maal. Olukord muutub aga keeruliseks ujudes, sest venitamise ajal peab ka vee peal püsima.
• Ära uju ülekuumenenult - siin on silmas peetud seda, et väga äkiline suur temperatuuride erinevus võib inimese tervisele halvasti mõjuda. Treenitud organismile ei ole see probleemiks, küll aga teatud tervise riskiga inimestel. Suur temperatuuride vahe tekib sellest, kui kuumast keskkonnast hüpatakse külma vette. Kõige suurem on temperatuuride erinevus olukooras, kus inimene hüppab sauna lavalt jääauku, temperatuuride erinevus organismile on ca. 100 ͦ C. Temperatuuride vahe võib tekkida ka juhul, kui tullakse näiteks jooksmast ja hüpatakse külma vette. Tervele inimesele see probleeme ei tekita, külla aga peavad sellist olukorda vältima inimesed, kellel on näiteks probleeme südamega.
• Uju piki kallast - sellest nõudest kinni pidamine ei lase inimesel ujuda kaldast kaugele, sügavasse vette, kus jalad enam põhja ei ulatu. Ujudes piki veekogu kallast, saab jääda sellise sügavusega vette, kus jalad põhja ulatuvad. Niimoodi säilub turvaline keskkond ka siis, kui ujuja näiteks väsib, tekib tema lihasesse kramp või satub vesi hingamisteedesse. Ujumine tuleb siis katkestada ja jalad põhja toetada.
• Väldi vetikaid ja veetaimi - ootamatu veealune veetaime puudutus ehmatab igat ujujat. Selline kontakt ei vii kindlasti veel uppumiseni, küll aga tekitab ebameeldivus tunde. Ohtlikud on suured veetaimede massiivid, nendesse ujumine võib lõppeda nendesse takerdumisega. Veetaimed ei vea sinna sattunud ujujat põhja, küll aga tekitavad hirmu ja ei lase kätel ja jalgadel normaalselt liikuda. Sellises olukorras tuleb maha suruda hirmutunne ja jääda rahulikuks ja ohtlikust kohast ettevaatlikult eemalduda. See on võimalik, kuna veetaimed proovivad samal ajal võtta tagasi oma algset asendit. Veetaimedesse ujumist on võimalik vältida, kui need paistavad veepinnale. Veetaimedest märksa ohtlikum on sattuda vees kontakti kalavõrguga. Selle olemasolu vees on märgistatud lippudega ja võrku ujumine on välditav. Kahjuks kasutavad röövpüüdjad just märgistamata võrke ja nendesse sattumine on väga ootamatu. Olles võrku takerdunud, siis sealt vabanemine on väga väga keeruline.
• Väldi kohti, kus vesi „kukub” - need kohad, kus vesi „kukub” esinevad Eesti jõgedel või siis paisjärvedel, seal, kus vesi paisjärvest väljub. Tegemist on siis kas looduslike jugadega või inimeste poolt ehitatud tammide või paisudega. Igasugused tegevused vees enne või pärast vee „kukkumist” on ohtlikud. Tinglikult võib ohualad jaotada ülesvoolu jäävaks ja allavoolu jäävaks. Ülesvoolu on oht, et liikuv vesi tõmbab ujuja või veepeal liikuja endaga kaasa. Väga keeruline on öelda distantsi meetrites, olles ülesvoolu, millal vesi ujuja või kanuusõitja alla tõmbab. Kõige lihtsam on järgida matkatarkust, mis ütleb, et kui hakkad kuulma langevat vett, siis tule veest välja. Selliselt välditakse olukord, kus sõidetakse veevoolus alla. Vahetult pärast kohta, kuhu vesi „kukub” ehk siis allavoolu tekib horisontaalsuunaline keeris, mis hoiab endas kinni nii ujujat kui ka veesõidukit. Sellest väljumine on väga keeruline ja tegemist on väga eluohtliku olukorraga, mis võib lõppeda uppumisega. Veevoolu tugevus paisudel võib erineda vastavalt aastaaegadele. Näiteks kevadise suurvee ajal on paisudes oluliselt rohkem vett ja veevool tugevam, kui suvel. Meeles peab pidma, et üks ja seesama koht jões võib eelmisest mälestusest oluliselt erineda ja alati tuleks ennast enne kurssi viia, milline on vee hulk ja voolu tugevus.
• Ära uju sildade ja hüppetornide alla - siseveekogudel, kus on ujumiskohad, on sagedasti ehitatud ujumis-/paadisillad ja mõnedes kohtades ka hüppetornid. Tegemist on siis rajatistega, mis paiknevad veepeal ja kinnituvad veekogupõhja. Tõsiküll esineb ka pontoonsildasid, mis on ujuvad ja kinnituvad ainult kalda külge. Sõltumata sellest, milline on silla konstruktsioon, ei tohiks ujuda selle alla. Probleem ei olegi silla alla ujumine vaid samal ajal ollakse sooritatud ka hüpe vette võib hüppaja maanduda sellele ujujale peale. Tulemuseks võib olla trauma nii hüppajale kui ka sellele, kellele peale hüpati. Analoogne olukord tekib ka hüppetornist hüppamisel. Siin kehtib reegel, et pärast vette maandumist, peab maandumise alast kiiresti eemale ujuma. See välistab selle, kus järgmine hüppajan võib maanduda eelmise, juba maandunud, hüppaja otsa. Hüppetornist on hüppamise tasandid palju kõrgemad, võrreldes ujumissildadega. Kõrgemad hüppeplatvormid võivad olla isegi 8 meetrit. See tähendab seda, et hüppaja langemise kiirus on väga suur ja teisele ujujale otsa maandumine tähendab väga tõsiste traumade teket.
• Ära uju pikalt vee all - vee all ujumiseks tuleb hinge kinni hoida, seda suudab inimene teha just täpselt nii kaua, kui igaüks suudab. Vee all ujudes tarbitakse organismis olemasolevat hapnikku seni, kuni see otsa saab. Seejärel tullakse veepeale hingama. Esineb ka võimalus, et seda ei juhtu, see võib olla tingitud isiku eripärast aga ka suure tahtejõu tulemusena. Kui see kriitiline piir ületada, võib vee all ujuja sattuda eluohtlikku olukorda. Hapniku lõppemine ajus (hüpoksia) väljendub heaolu tundes ja inimene ei saa enam aru, kus ta on ning võib tahtmatult hingama hakata. Olles aga vee all, siis sellele järgneb uppumine.
• Tule veest välja, kui hakkab külm - vees hakkab inimesel külm, kui külma tunne on tekkinud, siis oleks mõistlik veest välja tulla. Nii hoitakse ära ebameeldiva olukorra tekkimise alge.
• Tule veest välja, kui oled väsinud - kui ujudes tekib tunne, et enam ei jõua, siis tuleb veest välja tulla. Basseinis ujudes on lihtne, kui ollakse väsinud on võimalik puhata ja mõne aja pärast edasi ujuda. Avavees tuleks aga veest välja tulla, sest seal hakkab väsimustest tekkivaid probleeme toetama ka vee madal temperatuur ja külmatunne.