Alustuseks põhireeglistik, kui tegevusi veekogus tehakse soojal ajal. See periood ei ole Eestis väga pikk, parimal juhul ehk kolm suvekuud. Veeohutuse reeglid on väga lihtsad ja võimalik, et see ongi põhjus, miks neid justkui ei peeta vajalikuks järgida.
Enne, kui alustada tegevust veekogus, tuleb hinnata:
halva ilmaga ei ole ilmselgelt mugav veega seotud tegevusi teha. Kui plaan on ujuda, siis halb ilm kindlasti ei soodusta seda plaani. Küll aga on veel terve rida tegevusi, mis on seotud veega ja ei ole ujumine, näiteks paadiga sõit, kala püük jne. Ilmastiku olud ei pruugi veel üritust lõpetada, küll aga mõtlema rohkem läbi näiteks riietus ja kaasa võetav varustus. Kindlasti peab mõtlema, kui kauaks välja jäädakse ja kas ollakse valmis võimalikuks õnnetuseks (vette kukkumine, trauma).
Eesti veekogude temperatuur ei ole ka suvisel ajal üleliia kõrge, kui vee temperatuur tõuseb üle +20 ͦC, siis räägime sellest, kui soojast veest. Vältimaks madalast veetemperatuurist tulenevat ebamugavust ujumisel avavees, võiks indikatiivseks veetemperatuuriks võtta +18 ͦ C. Veetemperatuuri tajumine on kindlasti väga individuaalne ja sõltub ka eelnevast treenitusest aga selline temperatuur võiks olla piir.
Eesti veekogud ei ole väga hea läbipaistvusega ja see võib tekitada omamoodi hirmu seal ujumise ees. Tume tähendab tundmatu ja tundmatu viib kartuse tekkeni. Inimene, kes on õppinud ujuma basseinis, kus keskkond on väga turvaline ja kes peab enda ujumisoskust heaks, võib esimestel kordadel looduslikus veekogus väga ebakindel olla.
võib tekitada hirmu, mis hakkab segama ujumist. Kui inimene ujub väga sügavas vees, siseneb merevette paadist ja järsku tajub vee sügavust, siis tekib justkui kõrguse kartus. See võib omakorda viia paanika tekkeni ja inimene võib sattuda uppumise ohtu, tingituna hirmust.
liikuva veega veekogud on jõed ja järved. Enne nendel tegevusega alustamist, tuleb ennast kurssi viia jõe puhul voolu kiiruse ja tugevusega ning mere puhul võimaliku laine kõrgusega. Need on väga olulised näitajad, kas vees saadakse hakkama või mitte, olgu siis tegemist ujumise või paadisõiduga.
kõik tegevused veekogudel algavad kaldalt, saamaks kohe alguses turvalist tunnet ja keskkonda, tuleks vette siseneda selleks kõige sobivamast ja mugavamast kohast. Kindlasti peab sellele ka mõtlema, kui tullakse veest välja. Samuti on hea teada, milline on veekogu põhja kande võime. Näitena võib tuua muda, mida tasuks vältida, sest soovi korral jalad põhja toetada, vajuvad need muda sisse ja olukord võib hoopis halveneda. Teadma peab ka seda, et mõne veekogu põhjareljeef võib olla ootamatult muutlik. Parimateks näideteks on kunstlikud veekogud, mis on kaevatud inimese poolt ja millede põhjarljeef võib muutuda madalast sügavaks väga järsu lõikega.